Talibani pojad

„Tegemist on isiklikul kogemusel põhineva sõjaromaaniga, mida pole eesti kirjanduses olnud pikemat aega. Lugu jutustatakse kahest vaatepunktist, üks neist on Eesti Kaitseväe kapteni ja teine Talibani sõjakomandöri oma. Teos, mis väärib lugemist.“ Eesti Kirjanike Liidu esimees Tiit Aleksejev Raamatu autor Taavi Liias teenis 2009. aastal luureohvitserina Kosovos ja 2012–2013 Afganistanis. Kahe välismissiooni vahele jäid religiooniantropoloogia õpingud Tartu Ülikoolis. 2016–2019 oli Liias Kaitseliidu Tartu maleva väljaõppe- ja operatiivsektsiooni ülem. Praegu õpib ta Kaitseväe Akadeemia magistriõppes sõjateadust ja -tehnoloogiat. Kolm aastat tagasi nägi Liias Tartus Säde kohvikus jalaproteesiga meest ja talle meenus luureettekanne, mis hoiatas puujalaga Talibani komandöri Juma Guli eest. Eelmine Eesti kompanii oli meest haavanud ja ta oli nüüd püha viha täis. Sealt sai romaani idee alguse. „Talibani pojad“ võitis Eesti Kirjanike Liidu romaanivõistlusel 2019. aastal kolmanda koha. *** „Kapten Tanel Liivakul oli hiljuti täis saanud kümme aastat teenistust sõdurina. Ise poleks ta teenistust alustades uskunudki, et mõnel ametipostil üldse nii kaua suudab olla – kümme aastat on kahekümneaastase jaoks pool elust. Tema varasemad töökohad, mida ta ülikooli kõrvalt erinevates meelelahutusasutustes pidas, olid alati olnud väga lühiajalised. Ta ei olnud üldse seda tüüpi, keda ta tuttavad oleks elukutselise sõdurina ette kujutanud. Iga ta karjäärisamm tekitas tuttavates imestust: „Sina ja jaoülem, sina oled üleajateenija, sina õpid sõjakoolis?“ Liivak tundis ennast juba imelikult. Ajateenistus jõudis temani sundkäiguna. Õpingud Tartu Teoloogia Akadeemias ei läinud täiskohaga töötamise kõrvalt kuigi edukalt. Olles kahe ja poole aasta jooksul omandanud vaid poole nõutud ainepunktidest, ootas teda paratamatult ees eksmatrikuleerimine. Puhtalt jumaliku armuannina ta puuduvaid ainepunkte kokku ei saanud. Et paigalseisu vältida, otsustas Liivak aega teenima minna, kuigi ta oli sellest paar aastat tagasi arstilt vabastuse saanud. Ta tahtis ju saada kaplaniks, seega ajateenistus poleks mööda külgi maha jooksnud. Kaitseressursside ameti arstlikus komisjonis vaadati teda seetõttu kui opakat ja suunati kõigepealt psühholoogi juurde.“