Presidendi vastuvõtt

29-aastasele Kätlinile, kes töötab sööklas toidujagajana, tehakse pöörane ettepanek: asuda maineka raamatukirjastuse juhiks koos väljavaatega teenida kümneid, heal juhul sadu tuhandeid eurosid. Miks on välja valitud just tema, kes ta on läbi lugenud vaid ühe raamatu – muinasjutu Hansust ja Gretest? Kas kirjastuse uus salapärane omanik tahab Kätlinit naeruvääristada, ära kasutada või teda tõepoolest tiivustada? Kui palju võib noor naine uskuda ja usaldada teda ümbritsevaid mehi? Olukorra muudab eriti pikantseks see, et Kätlinisse kiindunute seas on ka kõrge aukandja – vabariigi president, kellele pole võõrad lihtsureliku tunded, mõtted ega vajadused. Mart Kadastiku kuues romaan „Presidendi vastuvõtt“ üllatab lugejat sündmustega, mis näivad võimatud, kuid siiski juhtuvad. Autori realistlik ja kohati grotesknegi kujutamisviis ühendab haaravaks looks erinevas vanuses inimesed, kellest kõigist kiirgub ometi üksinduse kurbust ja armastuse ihalust. „Kas see on Sinu meelest naistekas?“ küsisin. Abikaasa rehmas käega ja pomises midagi eituselaadset, prillid puurimas teksti. „Kas tuleb midagi tuttavat ette?“ üritasin uuesti, sest selline süvenemine MINU raamatusse, mille olin äsja läbi lugenud, tegi uudishimulikuks, lausa tõrksaks ja kadedaks. Tegelikult olin kogu aeg kõrval piilunud, sest püüdsin ise lugemise ajal meelde jätta autori sädelevat sõnavara ja uskumatult visuaalseid kirjeldusi – aga sündmused lippasid ootamatute kurvidega eest ja ma ei tihanud tagasi vaadata. Millal ma viimati teksti nii suure isuga ahmisin? Signe Kivi, kunstnik „Presidendi vastuvõttu“ ei ole võimalik pooleli jätta. See on kergesti loetav, algusest lõpuni pinget hoidev romaan, samas pole selle sisu sugugi kerglaslik. Kõik me oleme ainult inimesed, järeldub eri põlvkondadesse kuuluvate tegelaste lugudest, mis on meisterlikult tervikuks põimitud. Just seetõttu soovitan „Presidendi vastuvõttu“ erinevas vanuses inimestele, nii naistele kui ka meestele. Peep Pree, ilukirurg